Isolatsioon

Tänase hävingu taustal on paljudel tegelikult salamisi ulmeline vabaduse aeg. Ei nõua kool laste paiksust ega kellavärki, ei ole töö kontori kujuga. Kreeka, Saaremaa ja Bali on küll suletud, aga see on — oleme ausad — tegelikult osa tõelisest vabadusest.
Nüüd võidki sa minna sinnasamma lähedasse kohta, kuhu hing alati ihaldab, ega pea vabandusi otsima, et miks sa endast 2500% ei anna ja ka seekord Montevideo maratonil osalemata jätad.

Veetsime perega ühe harukordselt pika tüki seda vabadust oma unistustemaal, sõprade juures Peipsi rannal ja teise tüki oma maakodus Räpina kandis. Õppisime, töötasime, talitasime loomi, püüdsime kala ja käisime suitsusaunast jahedas sisemeres ujumas.

Töö- ja koolipäevil on asi muidugi puhkusest kaugel. Ekraanid on kõikjal, voodis ja voodi all ning kihtidena üksteise ees. Korraga käivad samas toas üle videokõne kitarritund ja 50 osalejaga töökohtumine. Teises toas kougib tähelepanu alt eemale hiilinud jõnglane maja küljest tükke lahti ja vaatab, mis seal all on. Tööpäevad algavad vara ja ei taha õhtul lõppeda, sest päev on katkestusi ja kilkeid täis. Raadio otse-eeter toimub kasvuhoonest, et leida koht, mis küll kajab, aga mitte lapsehäältest.

Ekraanide kõrval on ka karantiini ühiseks veetmiseks parimad sõbrad. Ja on raamatud, suurte virnadena, mida enda jaoks lugemise leidnud lapsed kapsaks närivad ja mida postiljon aegajalt juurde käib toomas.

See on kevad, mida mäletada. Häving või vabadus — igaljuhul unustamatu.